“Niipea kui hakkad ennast usaldama, tead Sa, kuidas elada.”
(J. W. von Goethe)
Tihti on juttu tervislikust toitumisest ning usun, et enamus meist on soovinud mingil perioodil oma elus ka menüüd selles valguses kohendada. Levinud on mõttetera, et oled see, mida sööd!
Maailmas on sadu dieete ja erinevaid toitumissoovitusi mis sageli üksteisele vastu räägivad. Üks dieet ülistab mingit toiduainet taevani ja teine ütleb, et see tervisele tõeliselt ohtlik. Mida siis uskuda, keda kuulata?
Mind on aastaid inspireerinud Charles Eisensteini raamat “Söömise jooga,” kus autor soovitab kõik need käsud-keelud unustada ja hakata kuulama tõelist tarkuse allikat ehk oma keha.
Söömise jooga tähendabki toitumisel oma keha kuulamist ja usaldamist.
Jagan Sinuga mõningaid mõtteid sellest raamatust…
Oluline on lõpetada keha ja tema isude nägemine vaenlastena ja hakata selle asemel kuulama isudes ja eelistustes peituvaid sõnumeid. Söömise juures tekib distsipliin loomulikul moel siis, kui lülitume toidu täieliku kogemise hetketeadlikkusele. Tõeline distsipliin on tegelikult lihtsalt enese meelespidamine – sundi ega võitlust pole vaja.
Söömise jooga nõuab julgust. Julgust loobuda usaldamatusest, keeldudest ja eitamisest: julgust tahtejõu varjust välja tulla ja uskuda, et keha on Sinu sõber ja räägib tõtt ning selle tõe kehtestamist. Isegi siis kui see on vastuolus üldlevinud tõekspidamistega sellest, mis on Sinu jaoks hea ja halb.
Me ei söö liiga palju mitte sellepärast, et toitu naudime, vaid seetõttu, et me ei naudi toitu piisavalt.
Iga suutäie täielik nautimine muudab toitumisharjumusi iseenesest, sest täitume toidu maitsest, kogeme seda, tunnetame mis meile on hea ja muutume seeläbi palju teadlikumaks.
Keha on tark, kuid sellele tarkusele ligipääsemiseks pead kehaga suhtlema. Söömise ajal toidule tähelepanu pöörates annad Sa kehale märku mida ta saab. Kui Sinu tähelepanu on söömise ajal mujal on kehal palju raskem toidule kohanduda.
Teiseks on oluline jälgida kuidas keha toidule reageerib. Kui mõni toit paneb Sind pärast söömist ebamugavustunnet tundma, siis tunneta ja koge seda tekkinud tunnet hoolikalt. Sel viisil seondub söömine kõigi mõjudega, mitte ainult esialgse suus tekkinud naudinguga. Nii õpime siduma tegu tagajärjega: kui söön seda, siis tunnen end pärast nii. See võimaldab oma valikutes teadlikum olla.
Söömise joogas on oluline eristada isusid himudest. Ihaldades magusat võime endalt küsida, kas tahame tõesti šokolaadi või soovime hoopis, et meie elu oleks magusam?
Isudes aitab selgust luua hingamine. Hingamine on sild keha ja vaimu vahel, enne söömist paar korda sügavalt hingates, saad Sa paremini kontakti oma keha tegeliku vajadusega.
Toiduga liialdamist saadab alati pinnapealne hingamine, hingates sügavalt tunneme kohe, kui kõht on täis ja millal söömine lõpetada. Teadlik sügav hingamine toob meid tagasi praegusesse hetke.
Iidsed joogid pidasid söömist pühaks tegevuseks, mille käigus üks looduse elusosa omastab teist ja ühineb sellega. Meie kiirtoidu ajastul näib aga söömine olevat kõike muud kui püha. Söögitegemine pole asi, millega kähku ühele poole saada, sellele peab lähenema siiruse ja hoolivusega.
Kodutoitu neelates, neelame armastust, pühendumist ja hoolitsust.
Jälgi mis tundega Sa kokkad, kas oled toidu valmistamisel keskendunud ja teed seda armastusega? Toidu tegemisse pandud armastust sööd ka pärast endale kõhtu:)
Keha on nagu laps, kes annab Sulle teada kõigist oma vajadustest, aga väga vaikse häälega. Kui keha rahule jätta ja mitte suruda talle peale arusaamu, milline ta peaks olema või ei tohiks olla, hakkab Sinu keha kulgema oma loomuliku ilu ja tervikliku seisundi suunas.
Siis hakkad kuulma oma keha sosinaid ning lõdvestusseisundis hakkab keha tasakaalu taastama.
Toit on üks viis kuidas enda eest hoolitseda. Toitumisvalikutes ole enda vastu lahke ja jälgi oma sisetunnet ning keha sõnumeid!
*Kui Sind see teema huvitab, siis soovitan Sul kindlasti lugeda läbi terve raamat: Charles Eisenstein “Söömise jooga” Kirjastus ERSEN 2009
