“Ära ela oma elu, nagu kardaksid jääda hiljaks iseenda matustele”.
Tänapäeval saadab meid pidevalt lause “Mul pole aega” – sisendame seda endale ja kuuleme kolleegidelt ning lähedastelt. Aeg möödub lennates ja ajasurvet peame oluliseks stressiallikaks. Teeme kõike kiiremini, ostame aja võitmiseks kiiremaid seadmeid ning tehnilisi vidinaid ja ometi oleme ajahädas.
Kuidas küll saavutada kontroll aja üle ja pääseda uppumisest tormilisse ajakeerisesse?
“Olles oravad rattas, kaotame silmist selle, mis on tõeliselt oluline”.
Meie vanadel esivanematel ei olnud ajapuudus probleemiks – järgiti looduse rütmi, päikest ja kliimat ning seati oma toimetused sellele vastavalt. Kellad hakkasid inimeste elu rohkem mõjutama 14. sajandist, kui need paigutati kirikutornidele, olid peagi tiksuvad mehhanismid ka kodudes, käerandmetel ning hakkasid meie elu dikteerima.
Vastukaaluks tohutule kiirustamisele ning kiirust väärtustavale ühiskonnakultuurile on maailmas käivitunud aeglust väärtustav liikumine – slow movement. See sai alguse 1986. aastal Carlo Petrini protestiavaldusest McDonaldsi restorani avamise vastu Piazza di Spagnale Roomas. Antud sündmus andis impulsi Aeglase toidu (slow food) organisatsiooni loomisele ja mõiste on laienenud ka teistele eluvaldkondadele: aeglane kunst, aeglane mood, aeglane reisimine jt. Kümned linnad üle maailma on taotlenud endale isegi aeglase linna (slow city) tiitli, et leida tasakaal moodsa ja traditsioonilise elulaadi vahel. Linnad paistavad silma hooliva suhtumisega nii elanike kui külaliste suhtes ja pööravad suurt tähelepanu keskkonnahoiule. Linnad rõhutavad inimeste õigust lõõgastumiseks, vaikuseks, mõtisklusteks.
Aegluse liikumine purustab uskumuse, et “kiirem on alati parem”. See ei tähenda sugugi seda, et kõike peaks tegema teosammul, vaid oluline on leida igaks tegevuseks õige tempo. Oluline on teha kõike nii hästi kui võimalik, mitte nii kiiresti kui võimalik, rõhutada kvaliteeti kvantiteedi asemel. Oluline on aeg märkamiseks ja teineteise tervitamiseks, sest elutempo kiirenemine ei ole muutnud meie põhivajadusi. Meie põhivajadused on endiselt samad – meile on oluline tunnustus, hoolimine, armastus, lähedus ja hoolitsus. Seda kogeme vaid siis, kui võtame teineteise jaoks aega – aega huvi tundmiseks ja küsimiseks, kuulamiseks ja jagamiseks.
“Kõige hinnalisem kingitus, mis me saame teise jaoks teha, on kinkida talle oma tähelepanu”
Seda kõike on oluline rakendada ka laste kasvatamisel – aeglase lastekasvatamise suund (slow parenting) julgustab lapsevanemaid oma lastele vähem tegevusi planeerima, et lasta neil omas tempos maailma avastada ja täiel määral lapsepõlve nautida.
Tegelikult algab muutus meie peast – see kuidas ajast mõtleme, mõjutab seda, kuidas aega tunnetame ja tajume. Tund bussi oodata mõjub terve igavikuna, aga tund parima sõbraga möödub lennates. Järelikult on aeg väga suhteline ning palju enamat kui minutite summa – aeg sõltub sellest, kuidas tajume tegevust ja hetke, millise hinnangu toimuvale anname.
Lisaks välisele ajale on meil oma sisemine aeg, meie keha rütm. Harmooniat loob see, kui suudame need kaks aega koos toimima panna. Teha tähelepanu nõudvaid asju siis, kui meie keha ja meel on kõige erksamad ning lõõgastuda ajal, mil keha puhkust ja mõistus vaheldust vajab.
Ajauurija Stefan Klein soovitab mitmeid praktilisi samme, kuidas ajaga rahu sõlmida.
1.) Esimeseks sammuks on sõltumatus ajast. Oluline on tunnetada otsustamisvabadust oma aja üle. Stress tekib siis, kui tunneme, et meil puudub kontroll. Kui tunneme end oma aja juhina, siis teeme palju parema meelega vajalikke tegevusi, jõuame rohkem ja oleme õnnelikumad.
Samuti on tänapäeval oluline tööandjate vastutulek tööaja paindlikkuse osas. Aeg ei võrdu rahaga. Pikale veninud tööpäevad võivad firmadele kasu asemel hoopis kahju tuua, sest väsimusest võivad töötajad teha vigu; ületöötamise tagajärjel võivad tulla haigused, mis nõuavad pikka töölt eemalolekut jne. Palju produktiivsem on lubada töötajal valida endale sobiv töögraafik ja ennetada väsimusest tekkivaid vigu ning läbipõlemist.
Carl Honoré on uurinud aja temaatikat ja märganud rõõmustavat arengut ettevõtete organisatsioonikultuuris. Palju firmasid on võtnud ette samme meeletu tööhoo pidurdamiseks, luues töökohtadesse vaikuse- ja meditatsiooniruume, pakkudes töötajatele aroomiteraapiat ning massaaži ja korraldades töökohal joogatunde. Hispaanias on aga populaarsust kogumas rahvusvaheline siestasalongide võrgustik, kus on võimalus keset päeva silm looja lasta, nautida rahustavat muusikat ja massaažitooli.
Sõltumatuse ajast saavutame siis, kui tunnustame vaba aega oma elus olulise väärtusena. Kui raha on olulisem, siis võtame agaralt vastu kõik tööpakkumised; kui väärtustame vaba aega, siis ütleme selle nimel ka mõnest rahaga väärtustavast tegevusest ära.
2.) Teiseks sammuks on kooskõlas elamine oma kehakellaga. Oluline on austada oma isikupära – mõned meist on oma sisemise kella järgi varajased ärkajad ehk lõokesed ja teised ööelu armastavad öökullid. Kui püüame pidevalt oma sisemise kella vastu käia, siis kulub asjadele palju rohkem aega.
Leia endale õige rütm oma keha kuulates ja tee võimaluste piires sellele vastavalt oma elus muudatusi. Juba tunnike varasemat/hilisemat ärkamist või tegevuste ümberplaneerimist päevaplaanis võib suurt kasu tuua.
3.) Kolmandaks sammuks on teadlik jõudeaja võtmine.
Tasakaalustamiseks vajame rahulikumaid hetki, aega olemiseks ja tühjuseks. Loo endale ajarutus rahusadamaid. Täis planeeritud kalendrite taga võib olla oskamatus kasutada vaba aega – hirm tühjuse ja vaikuse ees. Turvalisem võib tunduda pidev tegutsemine. Meie kultuuris on ajaraiskamine kui patt, mida paaniliselt vaja vältida – “Ära istu seal niisama; tee ometi midagi”. Tegelikult peaksime harjutama end häälestama Vietnami zen-meistri sõnade järgi: “Ära tee lihtsalt midagi, istu parem niisama”. Aktsepteeri teadmatust ja tegevusetust ning lõõgastu.
Väga heaks stressileevenduseks on oma hobidega tegelemine – kes loeb, maalib, koob või tegeleb aiandusega, kes naudib kunsti või spordiga tegelemist.
4.) Neljandaks sammuks on hetkede kogumine. Mõistus hulgub pidevalt ringi minevikus ja tulevikus, märkamata hetke, kus praegu viibime. Teadlik tajumine pikendab aega – märgates detailideni oma ümbrust, tundes lõhnu, maitseid, märgates värve ja puudutusi, muutuvad hetked palju elusamaks. Andes oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega
5.) Viiendaks sammuks on keskendumise harjutamine. Teadvus ei saa tegeleda mitme asjaga üheaegselt, multitasking on illusioon. Igasugused katkestused venitavad reaalsuses töid palju pikemaks. Aja tõhusama kasutamise võtmeks on suurem kontroll enda mõtete ja tunnete üle ning sõbralik meeldetuletus “Üks asi korraga”.
Lisaks on oluline märgata ja sõlmida kokkuleppeid oma sisemise “kiusajaga”, kes leiab alati mõne vajalikuma tegevuse käimasoleva asemel – kas on vaja hakata tuba koristama, internetist inspiratsiooni otsima või kohvi keetma. Jää otsusekindlalt oma tegevusele truuks.
***
Pingelises olukorras soovitan kasutada ka tõhusat mantrat: “Lõdvestun. Kogu piiritu aeg on minu, mul on külluses aega!”
