Siin on minu lugu ärevushäiretest ja paanikahoogudest, mille kirjutasin ajakirja Sensa 2015. aastal. Pole seda varem jaganud oma blogis, aga nüüd tuli tunne, et see võib kedagi aidata:)
Ühel hommikul kauaoodatud konverentsile minnes tajusin enese sees veidrat aistingut. Veidi hiljem, keset suurt fuajeed ettekannete algust oodates, tekkis mul ühtäkki õhupuudus, süda hakkas kiiremini lööma ja pea ringi käima. See oli esimene minu ärevushoogudest, millest vabanemiseks ootas mind ees pikk tee. Iseendani.
Mustast august lahendusteni
Seisin konverentsimaja ootesaalis ja peas vasardas mõte, et pean ruttu istuma ja vett jooma või siit välja saama, sest muidu minestan. Õnneks saime peagi saali sisse, istusin ning püüdsin vapralt vastu pidada… tunnikese suutsin ja siis oli piir täis. Tunne oli, nagu terve maailm pöörleks ja pea tahtis sellest intensiivsusest plahvatada. Läksin välja. Jahe õhk õues värskendas ja leevendas – sammusin kiirelt trammipeatuse poole ja helistasin nuttes emale, et kogetut jagada. Mis minuga ometi toimub?
Mu elu kulges üsna harjumuspärases rütmis, kindel palgatöö ning uued värsked ideed ja toimetused enda loodud firmas. Kevad oli just alanud, ilmad inspireerisid loomist ja õhus olid ootused unistuste täitumiseks.
Lootsin, et see ärevus- ja paanikaseisund läheb üle, aga see jäi. See jäi minuga aastateks. Vahel vaibus, vahel muutus intensiivsemaks, aga ka vaibumishetkedel saatis mind hirm selle uuest külastusest. Neid nutuhäälseid telefonikõnesid on mu ema selle aja jooksul saanud kümneid.
Mul oli tohutult keeruline olla inimrohketes paikades, ma pidin sageli koguma palju julgust, et kodust välja minna. Olin kuid nagu vati sees ning mu meeled olid tuimestunud. Isegi nägemine oli veidi udusem ja pea ringles, justkui oleksin äsja paar siidrit ära joonud – ma ei suutnud keskenduda.
Seisund süvenes ja ma kujutasin endale ette kümneid haigusi. Hea fantaasiameel hoolitses selle eest, et nimekirjas oleksid ka need kõige hullemad, mida üldse ette kujutada annab.
Lahendusi otsides
Arsti juurde ma selle probleemiga ei läinud. Mul puudus usk, et sealt midagi peale antidepressantide saaksin, ja neid ma ei soovinud. Võib-olla oleks neist kasu olnud, aga tol hetkel oli minu valik teisel viisil hakkama saada.
Otsisin lahendusi alternatiivse meditsiini hulka kuuluvatest ja vaimsetest praktikatest ning teraapiatest. Sel ajal õppisin ise hingamisteraapia pikal kursusel, lisaks käisin mitmel psühhoteraapia ja rännaku seanssidel. Ma isegi ei mäleta enam kõike, mida proovisin, aga otsest lahendust ma nende abil kinni ei püüdnud.
Mäletan selgelt hetke, kus kõige mustemasse auku jõudes olin otsustanud minna Leesoja nõia Thule Lee juurde. Temalt sain sel hetkel tohutult palju abi. Tema lause „Sa oled terve!“ vabastas mind kahe sekundiga kõikidest kümnetest väljamõeldud haigustest. Kui kohtumisele minnes suutsin vaevu oma uduse pea ja äreva südamega läbi linna sammuda, siis sealt lahkudes (olgugi et sümptomid olid endiselt samad) kõndisin otsusekindlalt ja kergel sammul. Peas kordasin mõtet „Ma olen terve!“ – vau, kui lahe! Selle positiivse laenguga suutsin paar nädalat end mustast august väljas hoida, kuid siis said vanad mõttemustrid taas võimu enda kätte.
Musta augu hetkedel tundsin ma meeletut paanikat. Ma olin üksi kodus ja nende aastate jooksul arvasin mitmeid kordi tõsimeeli, et nüüd surengi ära. Mu enesetunne oli niivõrd hull ning mõtetega suutsin ka keha meeletusse ärevusse viia. Kuna surm tundus nii reaalne, siis lasingi mõttes paaril korral elust lahti – hea küll, kui nüüd on minek, siis olgu nii. Aga õnneks koitis hommikul uus päev ja ma olin elus!
August välja
Mis mind nende seisunditega toimetulekul siis lõpuks aitas? Peamist rolli on positiivse muutuse loomisel kindlasti mänginud uute mõtteharjumuste kujundamine. Tunnen, et viimati on mind toetanud ka homöopaatia kuur professionaalse terapeudi juhendamisel.
Mõttemustrite muutmiseks sain palju inspiratsiooni Access Consciousnessi töötubadest ja raamatutest. Näiteks üheks soovituseks on hirmu tundes endalt küsida: kas see on hirm või hoopis elevus ja põnevus? Oleme sageli õppinud neid kahte tunnet samastama. Tundes põnevust, tõlgendame seda hirmuna ja jätame siis palju asju tegemata või hakkame hirmumõtteid kasvatama.
Ma sain aru, et paljud nendest asjadest, mida kartsin, olid tegelikult minu jaoks hoopis ääretult põnevad. Aga kuna sümptomid olid samad – süda hakkas kiiremini lööma ja elevus tuli kehasse –, samastasin seda hirmuga. Olles ärevuse teemal endale juba nii palju hirmu loonud, kasvasidki need elevushetked suureks ärevushooks. Seega küsin nüüd endalt sageli, kas see on hirm või põnevus, ja enamjaolt saan vastuseks põnevus!
Teine hea soovitus, mille olen Access Consciousnessi tehnikatest kõrva taha pannud, on küsimuste esitamine. Kui ärevus hakkas näiteks autoroolis peale tulema, küsisin endalt kõva häälega: „Ohhoo, kuidas saab veel paremaks minna? Mis veel võimalik on?“ See oli mu ohvrimeelsust ja hirmumõtteid pikalt harrastanud meelele väga sürr ja uudne. Ja peagi see vabastas mu harjumuspärase muutume-nüüd-hästi-ärevaks-ja-loome-endale-paanikahoo mentaliteedi.
Harjumus tekitada ise endale ärevushoogu hakkas samm-sammult muutuma. Iseendale selliste pisut totrate ja täiesti kohatute küsimuste esitamine aitas mul tulla sissetallatud käitumismustrist teadlikkuse seisundisse. Samuti vabastas see ohvritundest, et kõik on nii halvasti ja miks see küll minuga juhtub. Selle asemel valisin suhtumise: huvitav küll, et see juhtus, aga mis ma nüüd valin, et positiivset muutust luua?
Ning kolmas väga tõhus abiline oli teadlik enesekindluse kasvatamine. Seda aitas teha enese kiitmine ja tunnustamine ning endale antud lubadustest kinnipidamine.
Mõtte jõud
Ma usun, et minu ärevuslainete kogemuse peamised seemned olidki end vähendavad mõtted: ma pole piisav, ma ei saa hästi hakkama, ei tea, mis minust arvatakse jne. Olen aru saanud, kui oluline on teadlikult mõtteid valida – ikka selliseid, mis mind suurendavad, mitte ei tambi maa alla. Nende mõtetega külvan oma tulevikku ja ma eelistan maa all elamise asemel kõndida kahe jalaga kindlalt maal ja vahel tõusta oma loovate ideedega ka lendu!
Buddha on öelnud: „See, mis me oleme täna, pärineb meie eilsetest mõtetest ja meie praegused mõtted ehitavad üles meie homse – meie elu on vaimu looming.“ Olin oma mõtetega mitu aastat külvanud seemneid selleks, et ühel hetkel toimuks plahvatus paanikahoogude ja ärevusest laetud hetkedena.
Nüüd tean, mis väärtus on selgel peal, seisundil, kus suudan keskenduda ja olla kohal hetkes, ilma hirmuta. Kui hea on käia poes ja rahvarohketes kohtades rahuliku südamega. Milline rõõm lihtsatest, tavalistest asjadest! Võitlesin aastaid uduse-uimase olekuga, mis käis ärevusega käsikäes, ning nüüd ei tee ma vabatahtlikult enam midagi, mis sarnast olekut tekitada võib, isegi lonks alkoholi on välistatud.
Igal asjal on põhjus ja mõtlesin sageli, miks see kogemus mu ellu tuli. Ühelt poolt aitas see keeristormina puhastada mu elust selle, mis mind enam ei teeninud ja millest julguse puudusest hoolimata tuli lahti lasta. Nii loobusin ma palgatööst ja olen sellest ajast peale töötanud vabakutselisena. Teiselt poolt aitab see kogemus mõista paremini elu tõelisi väärtusi ja toetab mind mu töös, et jagada toetust ja inspiratsiooni ka teistele inimestele iseenda märkamiseks ja raskuste ületamiseks. Ja üks väga oluline põhjus on seegi, et selle kogemuse abil jõudsin ma mõistmisele teadlikkuse ja oma mõtete juhtimise olulisusest.
***
Ma soovitan tutvuda veebilehega paanikahäire.ee ja Merike Raudmäe raamatuga “Paanikahäire minu moodi”. Oleks ma seda tol perioodil lugenud, oleks ma ilmselt juba palju varem lahenduse leidnud:)
Ärevuse teemadele on keskendunud ka terapeut Kadi Kütt, kelle sulest on ilmunud raamat “Ärevuse vari”. Sealt võib ka kasulikku infot leida!
Igatahes on lahendus olemas ja leiad selle! 🙂
Jaana
jaana@loovuskohvik.ee
