Jaana Ojakäär-Kitsing (Raamatust “Loova elu teejuht”)
Teadlikkus on võime olla oma elus igal hetkel kohal, andmata hinnanguid iseendale või teistele. See on oskus kõike vastu võtta, keeldumata millestki, ja luua oma ellu kõike, mida ihaldad – suuremat kui see, mis sul praegu on, ja enamat, kui sa ettegi kujutada oskad.”
(Gary M. Douglas)
Teadlikkus on märkamine. Kujutle, et hoiad käes taskulampi ja selle valgusviht on sinu teadlikkus. Millele oma taskulambi valguse suunad, sellele pöörad oma tähelepanu. Näed midagi, mida enne pimedas ruumis ei märganud, ja saad sellest teadlikuks.
Buddha on öelnud, et just teadlikkus on õnne ja rõõmu allikaks. Meie elu üheks ülesandeks ongi teadlikkuse praktiseerimine, mis hõlmab kõiki meie tegevusi teadlikust hingamisest nõude pesemiseni. Teadlikkus võimaldab meil tulla välja ohvrirollist, kus meiega asjad lihtsalt juhtuvad, kus allume oma emotsioonidekeerisele ning hirmumõtetele. See võimaldab tõusta sellisest udusest kaosest kõrgemale, aitab mõista, mis tegelikult toimub, ja juhib meid taipamisteni. Teadlikkus aitab meil hoida sisemist rõõmu ja tasakaalu, sõltumata sellest, millised suured muutused välismaailmas parasjagu aset leiavad.
Mind hakkas teadlikkuse teema huvitama perioodil, kui mind vaevas sageli ärevus. Sain ise väga hästi aru, et mu hirmudel ja sellest tulenevatel kehaaistingutel pole reaalsusega suurt midagi pistmist. Kõik oli minu mõtete loodud virtuaalmaailm. Teadlikkuse teemal sain hea ülevaate psühhiaater Helena Lassi teadlikkusekoolituselt. Ta rõhutas korduvalt, et tõeliselt oluline on eristada reaalmaailma ja virtuaalmaailma. Reaalmaailm on see tegelikkus, mis meie ümber tegelikult on, mida tajume oma meeltega siin ja praegu. Virtuaalmaailma loovad meie mõtted ja mälestused, mis hakkavad saadud ja kogetud infot kommenteerima. Kui elame pidevalt oma mõtete virrvarris, siis jätame märkamata selle, mis meie ümber tegelikult toimub. Olles hetkes kohal, saame hingekosutavaid ja rikastavaid kogemusi: tunneme rannas jalutades talla all liivaterade mõnusat krudinat, õrna tuule pehmet paitust nahal, märkame inimesi, kellega koos oleme. Tunneme, kuidas värske õhk siseneb kehasse, kuidas see meid kosutab ja värske energiaga laeb.
Meie ajus on 100 miljardit närvirakku, mis omavahel infot vahetavad. Igal neuronil ehk närvirakul on keskmiselt 5000 ühendust. Iga mõte on teatud närvivõrgustiku aktiveerimine. Mida rohkem me sama mõtet mõtleme või tegevust kordame, seda tugevamaks võrgustik muutub. Seetõttu on välja kujunenud mõttemustreid ja harjumusi raske muuta – me oleme need teerajad nii sügavaks tallanud, et kipume ikka samasse rööpasse astuma. Nii kulgeme „autopiloodil” tuttavatel teedel. Kui oleme teadlikud ning vaatame elu laiemalt, saame ise suunda valida ja oma elu juhtida.
Tänu aju plastilisusele, saame teoks teha soovitud muutusi. Kui hakkame kordama uut mõtet või tegevust, mida soovime oma ellu tuua, hakkab uus rada nagu plastiliin soovitud kuju võtma.
Psühhiaater Jeffery M. Schwartz soovitab tuletada mõtete puhul endale meelde reeglit “kasuta seda, või see läheb kaduma”.
Kui astume oma sundmõtetest mööda ja keskendume millelegi rõõmustavale, siis jääb sundmõtet hoidev närvivõrgustik järjest nõrgemaks.
Kui sellest ühel hetkel aru sain, siis loobusin ärevushoo saabudes toitmast oma virtuaalmaailma hirmumõtteid kõige sellega, mis võib juhtuda (nüüd minestan ära, saan südamerabanduse jne). Õppisin tooma ennast reaalsesse situatsiooni ja valima uusi mõtteid. Sel hetkel inspireeris mind Access Consciousnessi praktikas kasutusel olev küsimus: “Kuidas saab veel paremaks minna?”
See küsimus jooksutas mu hirmumõtete „vabriku” kinni – meil käib siin praegu paanikahoo genereerimine ja sina esitad sellise küsimuse? Mismõttes, kuidas saab veel paremaks minna?
Aga huvitaval kombel sel hetkel ärevust tekitavad mõtted peatusid ja ärevusest tulenenud kehaaistingud vaibusid. Kui lõpetame oma mõttemustri toitmise harjumuspäraste hirmumõtetega ja valime midagi täiesti ootamatut ja tavatut, loomegi uue närvivõrgustiku, mis meid uuele rajale aitab. Siinkohal on hästi oluline see, et me mitte ei hakka tekkinud mõtteid ja tundeid eemale tõrjuma, vaid hoidume lihtsalt neile järele andmast. Alati, kui hakkame millegi vastu võitlema, toidame oma energiaga hoopis seda, mille vastu võitleme. Kui pehmelt ja leebelt mööda astume ja teise tee valime, siis ei sünni võitlust ja asi laheneb rahumeelselt.
